Mida sa tunned?

Asukoht: Vabaduse sild

Tänavakunst võib olla küllaltki meeliköitev, kui teinekord tänaval jalutades juhtub märkama kõnetavaid hüüdeid või küsimusi, mis kõikide indiviidide poole pöörduda püüavad. Tagasihoidlik muie peatab hetkeks peas tiirelnud igapäevased uitmõtted. Momentaanselt leiame end nähtu üle arutlemast. Ühel momendil tajume, kuidas üks üürike küsimus oma juured meie hinge sirutab ning sealseid sügavikke puudutab. Põimunud juurestik sorib positiivsetes läbielamistes või meenutab soolast ebaõnne - see ühendab meid. 

Oleme harjunud inimesi kõnetades küsima, kuidas neil läheb. Pealiskaudne. Eeldatavad on vastused, mis säärasele küsimusele järgneda võivad. Otseloomulikult leiavad oma koha masinlikud vastused, mida on kõvasti harjutatud, teisel juhul aga loomulikuks kujunenud. Olemine on kummaliselt temperamenditu. Iga kord, kui keegi käekäigu vastu huvi tunneb, sukelduvad arutellu materiaalsed probleemid või sarnaselt põgusad igapäevaelu sündmused, mis oma lõputut lõnga ketrama hakkavad.

Mida me tunneme? Seda, mida me tegelikult tunneme, lähemalt ei uurita. Vaikitakse. Milleks selline salapärasus ja varjamine? Me kogume tunded enda südamesse kui vett, mis ühel hetkel mahutavuse kaotab. Veenire nõrgub aeglaselt mööda klaasi. Aga võib-olla on linnuke meie õlal üksnes hirm ja pelglikkus mõistetamatuse ees, või hingelähedase inimese katastroofiline puudus?

Kui peatada hetkeks rutt

Asukoht: Vallikraavi tn (Vallikraavi 6)

Jahe tuuleiil lookleb rahumeelselt, kuid kergete võngetega raekoja ümbruses. Tähelepandamatult saabunud kavalad jonksatused võtavad hoogu, aga vaibuvad kärmelt, silitades lehteis puid ja puudutades hellalt tänaval toimetavate inimeste sooja nahapinda. Õrnal tuulel ei ole sarmikust. Saab teine põgusa silmapilgu vaid hetkeks, kui sedagi, ja vaevu on ta üldse inimsilmale märgatav ning kehale tunnetatav.

Tänapäeval rändavad inimeste hinged kohutavalt palju ja väga kaugel, või seisavad sootuks paigal ning talletavad endas salajasi mõtteid ja sügavaid emotsioone. Maailmas eksisteerib justkui iga inimsoo peakohal isiklik tumedates toonides helikindel tugev kuppel. Harilikult täidavad kõrvade funktsiooni mõtted või digitaalsed muusikamängijad, mis välise maailmale bloki ette panevad ning selle helid vaakumisse tõmbavad. Silmad asetsevad sihikindlalt kauges vaateväljas. Mõnikord on pilk suunatud allapoole asfalttee üüratusse maailma.

Kuidas saab ümbritsevat maailma niimoodi vaadelda ja selle kauneid ning huvitavaid nüansse uudistada? Vahete-vahel tasub aga kõrvale astuda. Pargipingil või niiskel muruplatsil end mõnusalt istuma sättides võib mööduvaid inimesi silmitsedes täheldada mitmeid huvitavaid ja inspireerivaid varjundeid, mis silme eest vilksatavaid kiires tempos või rahulikus meeles jalutavaid inimesi kaunistavad. Igal neist on oma lugu, mida rääkida, ja kui tähelepanelikult pilgul ringi lasta liikuda ning detaile teraselt uudistada, võib kogu esialgselt näiv hall mass oma pusled ootamatult laiali laotada. Milline maaliline värving siis silme ees avaneb!

Värvikirev tänavakunst ja ebavoorus

Asukoht: Vabaduse sild

Tänavakunst on värvikirev nagu inimesed, ja kui mitmekülgsed on tema mõtted ning ulatuslik sõnum! Mõnikord püütakse inimestele eeskätt teadvustada, kuidas ebasolidaarsest käitumisest ja muudest pahedest kinni hoidmine ei ole kuigivõrd tõhus ega ka mitte positiivset vastukaja koguv meede. Muuseas, kuidas saaks ometi tänavakunst ilma inimeste isiklikke pahesid rõhutamata hakkama, kui jättes sotsiaalsed aspektid puudutamata? ''Lolli mängimine'' kuulub ometi peaasjalikult sotsiaalsesse kihti, kus mängib olulist rolli kaasinimestega läbi käimine ning nendega suhtlemine.

Hoopiski tõhusam on tegeleda millegi õpetliku ja kasulikuga, kui kulutada ressursse ning pärssida tegelikke võimeid tegevusega, mis toob endaga kaasa pigem negatiivset kui positiivset.

Oluline on rõhutada inimestele nende solidaarsust ja tegevuse mõttekust. Iga endast hooliv inimene soovib oma ellu suuri saavutusi ning kordaminekuid, samuti kaasinimeste tunnustust ja lugupidavust. Kõik see ei kaasne paratamatult tegevusega, mis põhjustab kaaslaste pahameelt ja kurja pilku.

Siinkohal võib ehk mainida tänavakunsti küllaltki tolerantset pöördumist - puudub konkreetsetele stereotüüpidele osutamine. Tekst annab igale möödujale mõtteainet ja võimaluse vaadata enda hinge sügavikku.

Inimene on see, millest ta mõtleb

Asukoht: Vanemuise tn

Tasane ohe kuuldub kergelt läbi hammaste, kui tardunult silmapiiri vaadeldes silmad ühtäkki paigal seisavad. Mitmesugused uitmõtted on täitnud kogu ruumi – neid on ohtralt, ja ilmselt võib neid määratleda kui sipelgaid, kes oma koduümbruses ringi siblides imekärmeid liigutusi korda saadavad. Sarnaselt nendele tillukestele tööloomadele on ka inimestel omadus mõtteid nagu taimeosi (okkaid) kollektsioneerida ja neid üpris suurel hulgal talletada.

Mõtted on nagu tööstusettevõte, mille toodangust sõltub edasine firma käekäik, edukus ja finantstulu, ning kui katastroofiline see ometi on! Õnnistatud on inimesed, kelle meeltes domineerib lugematul hulgal ambitsioonikust, lootusrikkust, ja oh kui kaunist rikkalikku meelekindlust ning sooja rahulikkust. Sellegipoolest on iseloomulik sääraste omaduste esinemine vaid käputäie jagu, sellal kui kõhkluste, hirmu ja möödunud sündmuste kummituslikud meenutused ühises sõlmpunktis kokku põimuvad ning värskeid otsuseid ja nende radadel käimist piiravad. Sestap pole imestada, kui mõtted nagu jõulised ja tugevad lained kokku löövad ning seejärel õrnalt vaibuvad.

James Allen on kirjutanud oma raamatus ''Nii kuidas inimene mõtleb'': Kõik, mida inimene saavutab või jätab saavutamata, on otseselt tema enda mõtete tulemus.''

Kõrge lend

Asukoht: Vabaduse sild

Kui habras on üks inimene oma lõputu vajadusega kõrguste poole kätt sirutada ja sealseid hõrke vilju maitsta! Aga tarvidus elus läbi lüüa on oluline – ühiskond on see, mis on kujundanud säärased väärtused ning rõhutanud edukuse tähtsust ja sellega kaasnevaid hüvesid. Ehkki stabiilne ja kõrge materiaalne kindlustatus omab väärtust kui vundament, millele tugineda ning küllusel on võime tagada kadestamisväärne heaolu, saabub kord aeg, kus leitakse ennast ühel hetkel lootusetult eksinuna. Tasakaalu tõeliselt hindamatute hingeliste väärtuste ja varanduslikult hea käekäigu vahel on kaunis keeruline leida. Üpris tihti võib seal paikneda kerge, kuid jäik mõra, mis süvenedes meenutab justkui ühiskonnakihtides üha rohkem esinevat sotsiaalset killustatust. Ehk seetõttu on levinud inimkonnas jõukusest loobumine ja varanduse loovutamine annetuste teel.

Spirituaalne võimekus kaalub tublisti üle rahasummad pangakontol. Kõrge vaimne lend ja efektiivne hingeline areng kannavad ambitsioonikat väge ning ravivad hinge. Rikkus hinges loob hea ja sooja tunde, kasvatab enesekindlust.

Aeg kui selline

Asukoht: Tartu Ülikooli Raamatukogu läheduses

Kummaliselt, isegi võõrastavalt rahulolevana näib aknalaual küünal, mis tasaselt ja helgelt oma tahti järk järgult kulutab. Üksildast, ent endas nii üüratult palju jõudu sisaldavat valgusallikat vaadeldes tekib kerge värin, võpatades kogu keha ja mõjudes kui elektrišokk või sõbra tekitatud ehmatusmoment oma ootamatus salapäras. Hetk, mis meelekohad tajuvad kibedat reaalsust, võib olla hirmutav.

Aega vaadeldakse tihtipeale kui madu, kes hiirvaikselt nagu tühi ruum inimesi jälgib ning mõistatuslikult rünnata ähvardab. Tasakaalukust ja rahulikkust ei ole kerge säilitada, ja kas leidub üldse piisavalt inimesi, kes eluga tema eheduses silmitsi seistes analüüsivalt eksimuste üle pead murraksid, kas või nendega leppida suudaksid, ning elu keerdkäike õppides aina lootusrikkamalt ja sihikindlamalt eesmärkide poole püüdleksid või nende juurde sammukese edasi astuksid?

Tihtipeale mulle näib, et potentsiaalne viis rahulolu saavutamiseks on jõud leppida. Terve elu võivad minevikus toimunud sündmused ja hirmud saata inimest nagu varjatud fantoom, kes inimsoole järgnedes mõnikord õlale patsutab ning enda olemasolust dünaamiliselt märku annab. Meelekindlus sõlmida rahu iseendaga aitab sulgeda ukse, mis on juba aastaid kannatlikult lukustamist oodanud.

Edaspidiseks mõtisklemiseks tooksin välja paar Paulo Coelho mõtteavaldust: ''Ringluse sulgemine. Mitte uhkuse, suutmatuse või ülbuse pärast, vaid lihtsalt seetõttu, et see ei sobi enam su eluga.'' ja ''Enne kui uus peatükk algab, tuleb vana lõpetada: ütle endale, et mis on läinud, ei tule enam kunagi tagasi.''

Lubadused

Asukoht: Lai tn (TÜ Botaanikaaia vastas)

Lubadused - kui vahvad nad on ja kui hõlpsalt neid antakse! Iseenesest tulenev tõotus on sulgkergelt huulte vahelt välja lipsanud. Pruugib sellest mööduda vaid mõnikümmend üürikest minutit. Loomulikkus on omadus, kuidas oleks võimalik kirjeldada teguviisi, millega mehesõna lahkelt antud on, kuid vaatamata sellele oma paratamatuses edasi tiksub justkui kiire elutempoga tuttavate kohtumise konsekventne edasilükkamine või sellele uue aja leidmine.

Kui selline vastutulelikkus enda kaaslaste vastu ei ole tingitud asjaolust, mille korral puudub meisterlikkus eitavalt lausuda, siis kas mitte sellisel juhul ei peaks inimene end talitseda suutma ja õige kaalutletult lubadusi andma? Nõnda oleks isegi sobilik enesega paralleele tõmmata. Ameerika jalgpallur Tony Dorsett on öelnud: ’’Everything starts with yourself, with you making up your mind about what you're going to do with your life.’’

Tony Dorsett’i poolt avaldatud mõttetera on võib-olla eelduste kohaselt üks inspireerivamaid sentenseid lubaduste peale mõtete mõlgutamiseks. Meenutades antud lubadusi, kipub kujutletavasse pilti ilmnema tohutu kvartali suurune ala, kus on iga kunagi tõotatud lausejupikene oma koha leidnud. Südametunnistusel on julgus kipitada nagu hape. Miks mitte täita üht lubadust, mida kunagi pole antud?

Ood muusikale

Asukoht: Genialistide klubi

Klassikalisel muusikal on meeliköitev omadus hinge puudutada. Vaheldusrikkus ja isepäisus on minu meelest kaunid omadussõnad iseloomustamaks seda imeilusat loomingut. Kõrged, tugevad noodid kannavad endas võitlusrikkust ja sõjakust, mis ühel ootamatul momendil õrnusega vahelduvad. Mõeldes loodusele, tekib elavasse kujutluspilti elujõuline Jägala juga või ükspuha milline karget vett kõrgustesse pritsiv tarmukas kosk, mille ülaservalt kukkuv maaliline vesi põrke teel endale pehmema aluspõhja leiab ning kus jõevesi terviklikuks seotult hellalt ühtejärge edasi voolab.

Aeg-ajalt ma tunnen, kuidas üksnes süvamuusikal on ebatavaline julgus ning iseäralik ramm sügavalt tõsist ja mõtlemapanevat ainestikku imetlusväärselt, lausa taevalikult edastada. Klassikalise muusika tasakaaluline ja selge olemus loovad meelelisele tunnetusele malbe puhtuse. Muusikaliste instrumentide segunenud helijadad mõjuvad kui ilmatu väena, mis vereringesse sisenedes vagusi soontesse voolavad ning sealsesse keskkonda meeldiva närvikõdi tekitavad – kui köitev see on! Kuigi palju sõnu jääb heliteoses ütlemata, jaksab see siiski niivõrd esteetiliselt emotsionaalsust väljendada, ja kui sa tunned mõistvat sealset ülimat siirust ja tohutut ilu, hakkab süda kiiremalt põksuma ning soontes pulbitsev veri soojusest hõõguma.

Kas teed on mõeldud rändamiseks?

Asukoht: Karl Ernst von Baeri 17

Kas pole mitte kummaline, kui kirglikult inimesed reisida ja elukohti vahetada soovivad? Mulle näib, et neis paikneks justkui säutsuv linnuke, kes viisijuppi lauldes südamele koputab ning rännuhimu tekitab. Mulle tundub, et inimestel on selleks tihtipeale (niivõrd) suur vajadus.

Mõnikord on kibe tahtmine eelkõige põgeneda. Pelgalt soov on selline, et tüdimus summutada, probleemid unustada. Argipäeva murede eest plehku panemine on magusam kui nendega tegelemine ja nende lahendamine - küllap on see loomulik. Selline on inimloomus. Vahetevahel ja mitte harva soovitakse paremat elukvaliteeti. Avar maailm jalge ees on ahvatlev ning võimalusterohke, perspektiivse ja rikkaliku väljavaatega.

Elukohamuutus võib kahtlemata garanteerida parema ja täisväärtuslikuma materiaalse heaolu. Reisimine tagab argielu põnevamaks muutumise, avardab silmaringi ning võib muuta tõekspidamisi, ideoloogiat ja kahtlemata süstida ning kasvatada tolerantsust, rohkem siirust ja elurõõmu.

Kas pelgalt reisimine või elukoha vahetus on see, mis tagab ihaldatud rahulolu iseenda ja maailma suhtes ning aitab leida oma õige koha ja elu tegeliku mõtte või põhjuse siin üüratul planeedil? Kes meist poleks kunagi mõtisklenud oma rolli või ülesande üle, mida meid eeldatavasti täitma on saadetud, ning ainuõiget vastust nuputama püüdma hakanud ja seejärel kergelt ohates sellest loobunud? Või uskunud siiralt kasvõi hetkeks enda olemasolu mõtte reaalsesse eksisteerimisesse, mis tuleb üles leida.