| Asukoht: Vabaduse sild |
Tänavakunst
võib olla küllaltki meeliköitev, kui teinekord tänaval jalutades
juhtub märkama kõnetavaid hüüdeid või küsimusi, mis kõikide
indiviidide poole pöörduda püüavad. Tagasihoidlik muie peatab hetkeks peas tiirelnud igapäevased uitmõtted. Momentaanselt leiame end nähtu üle arutlemast. Ühel momendil tajume, kuidas üks üürike küsimus oma juured meie hinge sirutab ning sealseid sügavikke puudutab. Põimunud juurestik sorib positiivsetes läbielamistes või meenutab soolast ebaõnne - see ühendab meid.
Oleme harjunud inimesi kõnetades küsima, kuidas neil läheb. Pealiskaudne. Eeldatavad on vastused, mis säärasele küsimusele järgneda võivad. Otseloomulikult leiavad oma koha masinlikud vastused, mida on kõvasti harjutatud, teisel juhul aga loomulikuks kujunenud. Olemine on kummaliselt temperamenditu. Iga kord, kui keegi käekäigu vastu huvi tunneb, sukelduvad arutellu materiaalsed probleemid või sarnaselt põgusad igapäevaelu sündmused, mis oma lõputut lõnga ketrama hakkavad.
Mida me tunneme? Seda, mida me tegelikult tunneme, lähemalt ei uurita. Vaikitakse. Milleks selline salapärasus ja varjamine? Me kogume tunded enda südamesse kui vett, mis ühel hetkel mahutavuse kaotab. Veenire nõrgub aeglaselt mööda klaasi. Aga võib-olla on linnuke meie õlal üksnes hirm ja pelglikkus mõistetamatuse ees, või hingelähedase inimese katastroofiline puudus?
Oleme harjunud inimesi kõnetades küsima, kuidas neil läheb. Pealiskaudne. Eeldatavad on vastused, mis säärasele küsimusele järgneda võivad. Otseloomulikult leiavad oma koha masinlikud vastused, mida on kõvasti harjutatud, teisel juhul aga loomulikuks kujunenud. Olemine on kummaliselt temperamenditu. Iga kord, kui keegi käekäigu vastu huvi tunneb, sukelduvad arutellu materiaalsed probleemid või sarnaselt põgusad igapäevaelu sündmused, mis oma lõputut lõnga ketrama hakkavad.
Mida me tunneme? Seda, mida me tegelikult tunneme, lähemalt ei uurita. Vaikitakse. Milleks selline salapärasus ja varjamine? Me kogume tunded enda südamesse kui vett, mis ühel hetkel mahutavuse kaotab. Veenire nõrgub aeglaselt mööda klaasi. Aga võib-olla on linnuke meie õlal üksnes hirm ja pelglikkus mõistetamatuse ees, või hingelähedase inimese katastroofiline puudus?
