 |
| Asukoht: Tartu Ülikooli Raamatukogu läheduses |
Kummaliselt,
isegi võõrastavalt rahulolevana näib aknalaual küünal, mis
tasaselt ja helgelt oma tahti järk järgult kulutab. Üksildast, ent
endas nii üüratult palju jõudu sisaldavat valgusallikat vaadeldes
tekib kerge värin, võpatades kogu keha ja mõjudes kui elektrišokk
või sõbra tekitatud ehmatusmoment oma ootamatus salapäras. Hetk,
mis meelekohad tajuvad kibedat reaalsust, võib olla hirmutav.
Aega
vaadeldakse tihtipeale kui madu, kes hiirvaikselt nagu tühi ruum
inimesi jälgib ning mõistatuslikult rünnata ähvardab.
Tasakaalukust ja rahulikkust ei ole kerge säilitada, ja kas leidub
üldse piisavalt inimesi, kes eluga tema eheduses silmitsi seistes
analüüsivalt eksimuste üle pead murraksid, kas või nendega
leppida suudaksid, ning elu keerdkäike õppides aina lootusrikkamalt
ja sihikindlamalt eesmärkide poole püüdleksid või nende juurde
sammukese edasi astuksid?
Tihtipeale
mulle näib, et potentsiaalne viis rahulolu saavutamiseks on jõud
leppida. Terve elu võivad minevikus toimunud sündmused ja hirmud
saata inimest nagu varjatud fantoom, kes inimsoole järgnedes
mõnikord õlale patsutab ning enda olemasolust dünaamiliselt märku
annab. Meelekindlus sõlmida rahu iseendaga aitab sulgeda ukse, mis
on juba aastaid kannatlikult lukustamist oodanud.
Edaspidiseks
mõtisklemiseks tooksin välja paar Paulo Coelho mõtteavaldust: ''Ringluse sulgemine. Mitte uhkuse, suutmatuse või ülbuse pärast, vaid lihtsalt seetõttu, et see ei sobi enam su eluga.'' ja ''Enne kui uus peatükk algab, tuleb vana lõpetada: ütle endale, et mis on läinud, ei tule enam kunagi tagasi.''
Palun, lisa piltidele ka pildistamise kohad, siis on veel vahvam neid järgmine kord ise märgata!
VastaKustutaOlen täielikult hämmingus, kuidas sa suutsid tuua välja võrdluse ajaga (madu). See tundub nii õige. Paraku ongi nii, et me ei tea, millal aeg otsa saab ja elu elatud. Sellepärast tulebki võtta alati viimast, mis võtta annab ja paremaid saavutusi saada ning ruttu oma probleemid lahendada, et saaks vabamalt võtta ja elu nautida.
VastaKustutaTõesti, su mao võrdlus on hämmastav. See meeldib mulle ka väga!
VastaKustutaMulle natuke jäi arusaamatuks, kas sa arutlesid ka lause seda poolt, mis oli algselt enne maha tõmbamist. Ehk oled, aga mul lihtsalt libises see silmist mööda :)
Kunagi ei tohi kahetseda, mis tehtud see tehtud. Ju oli tegu vajalik, tähtis sel hetkel. Elame ju ükskord maailmas hetkel sellisena. Saame tehtust õppida ja edasi minna täiel rinnal ilma kahetsust tundmata, et midagi tegemata jäi.
VastaKustutaOn jäänud meelde ühe vana naise ütlemine: "Küll tahaks elada nii, et hauakivile poleks põhjust kirjutada - Sündis. Solvus. Suri."
VastaKustutaNaeratage!
mis on élu mõte? Kes mdid pärast surma meenutab kui meie aeg otsa on saanud? Kas on see meie perekond, ühiskond või hoopis suudame kirjutada midagi inimkonna ajalukku? Kassuudame enedast jätta jälje? Selle grafiti loojale soovin suutlikkust jätta endast jälg inimkonna ajalukku. Läbi tänavakunsti võib ka proovida...
VastaKustuta