 |
| Asukoht: Vabaduse sild |
Tänavakunst
võib olla küllaltki meeliköitev, kui teinekord tänaval jalutades
juhtub märkama kõnetavaid hüüdeid või küsimusi, mis kõikide
indiviidide poole pöörduda püüavad. Tagasihoidlik muie peatab hetkeks peas tiirelnud igapäevased uitmõtted. Momentaanselt leiame end nähtu üle arutlemast. Ühel momendil tajume, kuidas üks üürike küsimus oma juured meie hinge sirutab ning sealseid sügavikke puudutab. Põimunud juurestik sorib positiivsetes läbielamistes või meenutab soolast ebaõnne - see ühendab meid.
Oleme harjunud inimesi kõnetades küsima, kuidas neil läheb. Pealiskaudne. Eeldatavad on vastused, mis säärasele küsimusele järgneda võivad. Otseloomulikult leiavad oma koha masinlikud vastused, mida on kõvasti harjutatud, teisel juhul aga loomulikuks kujunenud. Olemine on kummaliselt temperamenditu. Iga kord, kui keegi käekäigu vastu huvi tunneb, sukelduvad arutellu materiaalsed probleemid või sarnaselt põgusad igapäevaelu sündmused, mis oma lõputut lõnga ketrama hakkavad.
Mida me tunneme? Seda, mida me tegelikult tunneme, lähemalt ei uurita. Vaikitakse. Milleks selline salapärasus ja varjamine? Me kogume tunded enda südamesse kui vett, mis ühel hetkel mahutavuse kaotab. Veenire nõrgub aeglaselt mööda klaasi. Aga võib-olla on linnuke meie õlal üksnes hirm ja pelglikkus mõistetamatuse ees, või hingelähedase inimese katastroofiline puudus?
Oleme harjunud inimesi kõnetades küsima, kuidas neil läheb. Pealiskaudne. Eeldatavad on vastused, mis säärasele küsimusele järgneda võivad. Otseloomulikult leiavad oma koha masinlikud vastused, mida on kõvasti harjutatud, teisel juhul aga loomulikuks kujunenud. Olemine on kummaliselt temperamenditu. Iga kord, kui keegi käekäigu vastu huvi tunneb, sukelduvad arutellu materiaalsed probleemid või sarnaselt põgusad igapäevaelu sündmused, mis oma lõputut lõnga ketrama hakkavad.
Mida me tunneme? Seda, mida me tegelikult tunneme, lähemalt ei uurita. Vaikitakse. Milleks selline salapärasus ja varjamine? Me kogume tunded enda südamesse kui vett, mis ühel hetkel mahutavuse kaotab. Veenire nõrgub aeglaselt mööda klaasi. Aga võib-olla on linnuke meie õlal üksnes hirm ja pelglikkus mõistetamatuse ees, või hingelähedase inimese katastroofiline puudus?
Kui ma ise vaatan koduteele jäävaid tänavakunste, mis on seinapeale tehtud, siis ma ikka jälgin neid, mida need tähendavad, Tartus. Vahepeal mõtisklen, et milleks on vaja sodida ja rikkuda vara, kuid samas kui suudan sügavamalt neid jälgida, näiteks joonistuste või lausete sügavamat tähendust, siis mõistan, MIKS on nad seda teinud ja MILLE jaoks. Kindlasti annavad need emotsioone edasi, värvide kaudu kui ka sõnade/pildi kaudu. Olen tähele pannud, et päris paljudes kohtades on toodud igapäevased probleeme ette, mida tehakse aga millele justkui ei pöörata tähelepanu. Ma arvan, et tänavakunst, mis on tegelikult noortepärane, annab noortele mõista ning paneb nad mõtlema, et mis on valesti ja kui on tehtud tõesti mingi mõttega, suudab see nii mõnegi noore mõtlema panna, kuidas näiteks olukorda parandada jne.
VastaKustutaMa arvan, et sul on täiesti õigus. Selliseid hüüd- või küsilaused tõmbavad inimeste tähelepanu, et inimesi selle üle mõtlema panna. Kuid siiski usun, et väga palju see ei muuda, sest inimesed kõnnivad edasi ja tegelevad igapäevaste asjadega. Teades ennastki, et kui keegi küsib, kuidas mul läheb, siis tuleb ju automaatne vastus, et hästi. Ning ma vastan nii olenemata sellest, kuidas olukord tegelikult on.
VastaKustutaKüsimuse tagamõte on kindlasti hea. Sinu arutlus sellel teemal on väga õige, inimesed ei vaevugi vastama ausalt, kuidas neil läheb. Pigem ikka valitakse kergem tee ja ei vastata. Teine asi on ka see, et kui tõeselt mõeldakse ka seda küsimust. Kas lihtsalt uudishimust, harjumusest seda küsida või tõelisest hoolimisest.
VastaKustutaVabandan, et mu vastus nüüd eriti luuleline tule. Kui ma seda kirja näeksin, siis ma suurema pingutuseta mõtleksin, et tunnen end hästi. Kui ma end halvasti tunnen, siis ma ei paneks seda teksti tähelegi, sest oleksin liiga oma mõtetes kinni. Kui mul on hea päev, siis see tekst muidugi tõstaks mu tuju.
VastaKustutaNii ta on, paljud ei söanda lihtsalt öelda otse ja avalikult teisele mida mõtleb, arvab ja kuidas ennast tunneb. Kui ütled, et läheb hästi, siis on küsija kade. Kui ütled,et halvasti, siis on küsijal kahjurõõm. Mida ja kuidas siis öelda.
VastaKustutaKirjutada on alati lihtsam. Kõike võid öelda, arvata ja mõelda, ei ole vastu ütlejat, mõtlejat, eitajat, mittemõistmist, eitamist. Seda inimesed kardavad.
Mina isiklikult tunnen, et küsimus "kuidas sul läheb" on sageli selleks, et vältida piinlikust või vaikust vestluses. See on sama, kui alustada vestlust võõraga teemal, milline ilm täna tuleb. Sa küsid, oled viisakas, kuid vastus, mis sulle antakse, ei pruugi olla nii oluline. Inimene, kellest ma hoolin ja kellega ma räägin, polegi tarvis seda küsida - vastus tuleb jutu käigus nagunii välja. Ja see on minu jaoks olulisem.
VastaKustutaKahjuks ei julge paljud kirjutada ja enda mõtteid väljendada. Ehk ei oska, ei viitsi ja kardavad näida rumalana. Kahju.
VastaKustutaBlogi sissejuhatav tekst ja pealkiri kaovad tausta ja on raskesti jälgitavad. Muidu on väga tore blogi :)
VastaKustutaTihtipeale küsija tegelikult ei tahagi kuulda, kuis sul päriselt läheb või mida sa tunned. Inimesed ei viitsi ega jaksa teiste mõtteid ja tundeid kaasa mõelda ja tunda. Ja seetõttu saavad nad ka soovitud pealiskaudse vastuse. Vahel mulle tundub, et inimesed ei taha endagi kohta suurt mõelda, MIDA nad tegelikult tunnevad. Nii et kui mina näen sellist teksti seinal, siis pigem mõjub see üleskutsena: inimesed mõelge sellele, mida te tunnete. Ja kas te üldse tunnete.
VastaKustutaBlog tundub huvitav, teema on väga hea, kuid iseasi, kas see mis siin on, on piisav või mitte. Näiteks juhtus mul olema üks 24h päev koos tänavakunsti vaatlejaga ning ta õpetas mind natuke selles. Ma sain aru, et iga kriips/lause/kriipsujuku-laadne, mis seintele meisterdatakse, ei ole veel tänavakunst. Tänavakunst peaks olema see, mis inimesi mingit moodi mõjutab. PS! Kui sind see teema huvitab, soovitan minna Krooksu taga olevasse endisesse koolimajja, kust sa võid leida paljude tänavakunstnikuhakatiste esimesi proovitöid.
VastaKustutaKui sind see väga huvitab, siis jää endas kindlaks, kuna see teema on meie kultuurses Tartus vägagi huvi pakkuv!
Jah, iga kriips pole veel kunst ja iga šablooniga tekitatud küsimus ei kutsu vastama. Sedasorti küsimusest vaatan ilmselt mööda. Ei köida kohe kuidagi - ei sisu, ei vormi, ei värvi ....
VastaKustutaOlen harjunud inimestega rääkima ja konkreetselt see küsimus kõlagu ikka inimeselt inimesele mõnusalt sügavalt silma vaadates. :)
Mis puudutab kunsti (mitte suvalisi sikerdusi) seintel - ei väsi imestamast, mida kõike sealt leida võib! On ka lemmikuid, ka šablooniga tehtuid, mida vaatad ja loed ja tuju läheb kohe paremaks!
Ega kui seinale ongi kirjutatud mõni küsimus, siis miks ma peaksin sellele vastama või selle üle mõtlema, sest et kõik mis seinale kirjutatud on tehtud sinna niisama ja kui me hakkaks nendele vastama, siis teised inimesed vaataksid kui lolli kes igale küsimusele ise vastab.
VastaKustutaKunsti poole pealt, mulle ei meeldi kui on tehtud mingeid sikerdusi ja kirjutatud koledusi ja nimesid, need ju rikkuvad tegelikult minu arvates kõik ära, need tööd millega aga vaeva nähtud võivad ju muuta näiteks mõne koleda seina väga ilusaks ja armsaks :).
Seintele kirjutamine on sama eneseväljendusviis nagu iga teinegi. Kindlasti märgatavam ja rohkem vastukaja tekitav kui muud eneseväljendusviisid. Küll aga anonüümne ja seega mitte ka nii tõsiseltvõetav. Põhimõtteliselt võib seda kõrvutada internetiportaalis leiduvate emotsioonipursetega. "How do you feel?" Mina sooviks esitada vastuküsimuse: " Do you really care"?
VastaKustuta