Kui peatada hetkeks rutt

Asukoht: Vallikraavi tn (Vallikraavi 6)

Jahe tuuleiil lookleb rahumeelselt, kuid kergete võngetega raekoja ümbruses. Tähelepandamatult saabunud kavalad jonksatused võtavad hoogu, aga vaibuvad kärmelt, silitades lehteis puid ja puudutades hellalt tänaval toimetavate inimeste sooja nahapinda. Õrnal tuulel ei ole sarmikust. Saab teine põgusa silmapilgu vaid hetkeks, kui sedagi, ja vaevu on ta üldse inimsilmale märgatav ning kehale tunnetatav.

Tänapäeval rändavad inimeste hinged kohutavalt palju ja väga kaugel, või seisavad sootuks paigal ning talletavad endas salajasi mõtteid ja sügavaid emotsioone. Maailmas eksisteerib justkui iga inimsoo peakohal isiklik tumedates toonides helikindel tugev kuppel. Harilikult täidavad kõrvade funktsiooni mõtted või digitaalsed muusikamängijad, mis välise maailmale bloki ette panevad ning selle helid vaakumisse tõmbavad. Silmad asetsevad sihikindlalt kauges vaateväljas. Mõnikord on pilk suunatud allapoole asfalttee üüratusse maailma.

Kuidas saab ümbritsevat maailma niimoodi vaadelda ja selle kauneid ning huvitavaid nüansse uudistada? Vahete-vahel tasub aga kõrvale astuda. Pargipingil või niiskel muruplatsil end mõnusalt istuma sättides võib mööduvaid inimesi silmitsedes täheldada mitmeid huvitavaid ja inspireerivaid varjundeid, mis silme eest vilksatavaid kiires tempos või rahulikus meeles jalutavaid inimesi kaunistavad. Igal neist on oma lugu, mida rääkida, ja kui tähelepanelikult pilgul ringi lasta liikuda ning detaile teraselt uudistada, võib kogu esialgselt näiv hall mass oma pusled ootamatult laiali laotada. Milline maaliline värving siis silme ees avaneb!